Ratastel abilaud vanadest raamatutest
Oli kahju vanu 1960-80ndate raamatuid ära visata ja internet andiski mitmeid ideid, millest ühe teoks tegin. Puiduplaadi alla kinnitasin rattad ja plaadi peale ladusin raamatud. Kihtide vahele panin liimi, et kogum koos seisaks. Alul oli plaan teha iste, aga laotud pealispind andis abilaua mõõdu välja. Ja vanu raamatuid mul jätkub...
Tuunitud taburet
Taas üks väike ja kiire töö. Märkad üht äravisatud taburetti, tuleb idee, kuidas see silmale ilusam oleks, ja teedki ära. Kasutasin halli kriidivärvi ja mööblilakki ning istumise alla panin ajalehetekstiga ilupaberi. Et see taburet end üksikuna ei tunneks, tegin sellele hiljem veel kolm sarnast seltsiks.
Väike järi 2
jäi mulle silma vanas tehasehoones. Peaaegu märkamatu pikkade kangalaudade - ja riiulite ning õmblusmasinate vahel. Sarnaselt järile nr 1 (vt allpool) sai ka see isend endale uueks katteks vana suhkrukoti kanga, kirjad peal ja puha.
Taburet
Leidsin punase vakstuga kaetud tabureti ühe sisustuspoe soodusmüügil. Kohe tuli ka idee, mis vakstu asemele panna. Ikka lehmanaha kangas, minu lemmik! Olen sellega katnud nii mitmeidki toole. Leiad need minu tööde galeriist. Vana vakstu alt tuli nähtavale roosaks värvitud iste. Jätsin tulevaste restaureerijate rõõmuks vana värvi alles ja lihvisin-lakkisin vaid tooli jalad.
Hoiukast
seisis enne esikus kui hall hiireke. Kevade tulekuga tahtis korteri perenaine erksamaid värve koju tuua. Uue fuksiaroosa katteriide valisid väikesed lapsed koos emaga. Ise märkasin kangapoes mürkrohelist tehnilist kangast, millega katsin kasti sisepinnad. Mööblitükk mõjub nüüd tumeda tapeedi taustal kui rõõmus värvilaik.
Pitsilised riidepuud
Väikesed võrreldes muu mööbliga, aga ikka puidust. Tuli tuhin teha midagi luksuslikku ja naiselikku, kuid samas taaskasutada. Ilusad riided peavad ju rippuma ilusatel puudel!
Taburet
on minu leid ühest vana ja lagunenud mõisa abihoonest. Meenutab klaveritooli, mille pealmise istme saab kõrgemaks kruvida. Taburet sai värskema väljanägemise: neljanda jala alla, uue lakikihi ja kotiriidest istmepehmenduse.
Taas üks tumba
sai uue katte. Ligi aasta tagasi proovisin seada kaanel olevat kangast kiiremustrisse. Nüüd tahtsin, et tumba näeks buduaarilikum välja. Selleks kasutasin erineva tekstuuriga musti kangaid nagu sametine trikotaaz ja kunstkarusnahk. Kaane ehteks panin ühe edeva nööbi. Kokku tuli müstiline ja luksuslk buduaariiste.
Tumba
vene ajast oli hästi hoitud, aga katte värv ei meeldinud sõbranna perele. Võtsime siis sõbrannaga tumba värskenduskuuri ette: mina liimisin uue pehmenduse, tema õmbles katte ja mina sättisin selle paika. Oli üks tore ja tegus nädalalõpp!
Ajalehehoidja
vana kate oli igavalt beez ja ühevärviline. Välimusele annab nüüd särtsu kirjadega suhkrukoti materjal. Raam on bambusest. Kerge kanda ja mahutab palju.
Väike järi
oma kerge ja lennuka disainiga sai peale uue katte. Kangas, kirjadega suhkrukott, oli juba ammu enne olemas. Otsisin lihtsalt eset, millega seda sobiks katta. Karm kate käe all, aga suhkruselt armas tulemus mu meelest.
Järi
oli kunagi osa 1930ndate magamistoakomplektist. Vajas nüüd uut viimistlust ja katteriide vahetust. Vana katteriide alt tuli välja kaunis originaalkangas, roosa lillemustriga siid. See jäi vanade aegade mälestuseks uue katteriide alla.
Seda käsitöökarpi
kasutas omaniku õmblushuviline vanaema 1930ndatel aastatel. Karbi kaanel on veel natuke ilupilti alles, kuid põhjas haigutas kole auk. Karp sai uue põhja ja on taas kasutuskorras.
Kaks tumbat
nõukaajast said peale uue katteriide. Igati praktiline iste koos kaane all oleva panipaigaga.
Vana taluvoodi
on taas üks põnev mööbliese minevikust. Pärit kuskilt pööningult ja lindude poolt ohtralt ära märgistatud. Voodi oli küllaltki pikk ning peatsi, jalutsi ja jalad sai kokku lappida. Kuna voodi põhjatraadid olid katki, siis kuulus voodi juurde ka nö. lisamadrats ehk köiest punutud voodiraam. Puhastus, peale peits, lakk ja väike pitsimuster. Nüüd õue lebotama ja pilvi vaatlema!
Tigudiivani
kordategemine oli palju aega ja tööd nõudev. Mida kõike ei pea polstri üles ehitamisel jälgima, et lõpptulemus silmale ja käe all korrektne oleks.
Ratastel käsitöökarp
oli huvitav leid. Pole varem ega hiljem sellist kohanud. Kordatehtuna jäid alles karbi kaane all olev pehmendus ja karbi sees sisetaskud pisitarvete jaoks.
Vana riidekirstu
kaanelt oli varem kordategemise tuhinas vana viimistlus eemaldatud. Tegelikult oleks piisanud vaid põhjalikumast puhastamisest ja vahatamisest. Kaane toon tuli nüüd taastada ja selleks kasutasin rootsi punast muldvärvi ja antiikvaha. Teha uue värvikattega pind vanaks ja kulunuks tagasi, see oli põnev!
Kummutipeegli
sain ühelt 70ndates vanaproualt, kes mäletas seda oma lapseeast ehk siis eelmise sajandi 30-40ndatest. Karbi põhjal oli rootsi keeles kirjas, kes selle kummutipeegli kunagi pärima pidi. Eesti talurahvale oli kummut tarbeese, aga peegel juba edevam asi. Peale spooniparandusi ja shellakiga katmist sain minagi kummuti peale midagi edevat panna.
Vineerist ranitsas
nägin üht põnevat sisustustükki, mis pärit eelmise sajandi 20-40ndatest. Korda tehes säilitasin kõik selle augud, kulumisjäljed ja sisselõiked. Vaid natuke liimimist ja nahkrihmade pehmendamist. Peale puhastamist ja vahatamist lõi ranits oma puidumustris lausa särama. Lastel hea teada, millega ligi 100 aastat tagasi koolis käidi.
Valgetel taburettidel
olid kunagi uhked seljatoed. Saag võttis need maha, aga iste jäi. Kasutati kuni tüdineti ja viidi prügisse. Prügi toodi mulle kordategemiseks. Vana värvi eemaldamine treitud ja kurvikatelt jalgadelt oli peen ja pikk töö. Kuid värvimine ja lakkimine juba meeldivamad tegevused. Oma koju läksid kaks lumivalget romantilist taburetti.
Funkstiilis tumba
sai katteks ottomani tugitoolist (vt toolide galerii) üle jäänud kanga ja ilupaela. Võib mõelda, mis see väike tumba teha on - viis vedru, merihein ja muu. Aga tegelikult paras pähkel, sest eest- ja pealtvaates peavad tumba jooned, kaared ja ringid olema ühtlased.
Painutatud vineerist taburet
võlus mind oma lihtsuses. Muidu heas korras, aga istme puidukihis lõhed. Defektide varjamiseks kasutasin dekupaaz- ehk salvrätitehnikat. Leidsin sobiva ja nüüd saan ajalehe istumise alla võtta.
Esikupink
on vormilt lihtne mööbliese, aga liiga tagasihoidlik oma algses pruunis toonis. Pingi raami tahtsin teha märksa silmapaistvamaks. Roosa metallik toon sobis selleks hästi. Kui päike paistab peale, siis pind sädeleb kergelt. Kui valgus muutub, muutub ka värvitoon. Nagu kameeleon.
Rokokoo stiilis kummuti
leidsin prügikonteinerite juurest. Helesinine värv kohati mahakulunud ja pealt niiskuskahjustustega. Värvi alt tulid välja spoonitud pinnad. Mõtlesin tükk aega, mis tooni võiks kummuti teha. Miks mitte veidike luksust ja matt kullatoon? Selle taustal pitslehvik ja peegel tolleaegse buduaari meeleolu loomas.
Punutud istmega tabureti
raam oli ostes kriidivärviga valgeks võõbatud. Selle alt leidsin veel roosa värvi kihi. Soovisin taburetile anda just maalähedase väljanägemise ja selleks piisas vaid vana viimistluse eemaldamisest.
Lambivarjude
punumise võtsin ette siis, kui restaureerimises väike paus tekkis. Katsin metallraami trikotaaz- või ilupaelaga ja tegin makrameesõlmi. Üks lambivarjudest kaunistab väikelinna ilusalongi Hispaanias, teine leidis uue kodu Ameerikas.